Süü eitamine on normaalne

Kui altkäemaksuafääris kahtlustatavale Ain Kaljurannale taheti vahistamisõigust saada, teatas viimase kaitsja Paul Keres, et Kaljurand ei tunnista süüd. Tallinna Sadama juhtum tõstis päevavalgele ka praeguste poliitikute võimaliku osaluse. Samuti väidab Jüri Mõis, et aastaid tagasi võidi sama riigifirmat kasutada erakondade rahastamiseks. Seni on paljud süüdistatavad avalikkusele vähemalt süüd eitanud. Kindlasti pole keegi kahtlusi kinnitanud.

Enesekaitse

Selline reaktsioon võib jätta kõrvalvaatajale üllatava mulje. Võib tekitada isegi pahameelt, et kuidas süüdistatav julgeb niimoodi eitada. Ainsagi häbitundeta. Selline käitumine tuleb pigem refleksiivsest enesekaitsemehhanismist. Vaatamata sellele, kas tegelikult ollakse süütu või süüdi.

Selline käitumismuster on inimloomusesse kodeeritud ning ainult erandjuhtudel tunnistatakse süüd ja öeldakse: „Jah, mina tegin.“ Mõni oskab häbitundeta süüd eitada, sest on süütu. Samas oskab mõni süüdlane raskes olukorras siirast nägu näidata kogemuse ja piisava ettevalmistuse tõttu.

Kui keegi peakski korruptsioonis süüdi olema, siis oleks tal mõistlikum ausust üles näidata. Jääb mingigi väärikus.

Valetaja ei meeldi kellelegi, kuid süü tunnistamise platvormilt on lihtsam eluga edasi minna. Valetajast sahkerdajat ei pruugi enam keegi tahta omale partneriks. Mitte kunagi.